Ajaloost

Suvemõis paiknes praeguse Mustamäe ja Linnu tee nurgal ning oli rajatud 1653-1656, kui Kristiine heinamaana tuntud maa-ala tükeldati 46 osaks (ühe osa pindala oli 9ha) ja muudi linnakodanikele. 18 sajandil kuulus suvemõis hilisemale Tallinna kubernerile Friedrich von Löwenile, kelle jargi on see saanud ka oma nimte. 1774 rajati Pärnu mnt-lt suvemõisa juurde Löwenruhi tee (praegune Linnu tee). 18. sajandi lõpus sai suvemõisa omanikuks Friederich von Rosen, kelle järgi hüüti seda ka Roosna mõisaks. 1798 avati seal lõbustus-, kümblus- ja raviasutus; peale selle olid mõisas restoran, kondiitriari, tantsusaal, keeglirada ja lasketiir, August von Kotzebue eestvõttel andis etendusi tema rajatud Tallinna asjaarmastajate teater. 1804-1811 asus suvemõisas kaupmees Friedrich Notkele kuulunud ettevõte, kus valmistati äädikat, šokolaadi, värve ja salpeetrit. 19. sajandi keskel taastati suvemõisa peahoone, park kujundati põhjalikult ümber ning hakati tegelema kalakasvatusega, selleks rajati ka 19 suurt tiiki. Pargi ees kahel pool silda paiknesid 19. sajandi keskpaigas Saksamaalt ostetud 2 lõviskulptuuri, millest üks on kadunud. 1886. hävis tulekahjus suvemõisa peahoone. 19. ja 20. sajandi vahetusest pärineb pargi põhiline, tänini säilinud planeering ning enamus pargi keskosas kasvavaid puid. 1936 müüs omanik Anna Graf 26 ha suuruse suvemõisa as-le Kopli Kinnisvarad. 1940 tegutses suvemõisas Haridusministeeriumi kutseoskuste osakonna põllumajanduse amet. 1945 rajati sinna EKP KK põllumajanduse abimajand, 1948 kalakasvandus «Löwenruh», mis erinevate nimede all tegutses 1957. aastani. Kalakasvanduses kasutati 16 tiiki, mille kogupindala oli umbes 4000m2, aastas müüdi ca 3500 forelli ja karpkala. 1976 ehitati Löwenruhi pargi kirdeservale Pioneeride ja koolinoorte palee (arh Vivian Lukk; praegune huvikeskus «Kullo».

Meie, Kristiina, Jumala armust svealaste, gotalaste ja vendide kuninganna, Soome suurvurstinna, Eesti, Karjala, Bremeni, Verdeni, Stettini, Pommeri, kasuubide ja vendide hertsoginna, Rugeni vurstinna, Ingerimaa ja Wismari emand, teatame. Pärast seda, kui alates ammusest ajast on Tallinna lossi ja linna vaheliste piiride pärast kestnud mitmesugused tülid, on need viimaks vastavalt meie armulikule korraldusele meie ja Rootsi riigi truu ametikandja, nõuniku ja kommertskolleegiumi peadirektori, meie armsa kõrgestisundinud isand Erik Oxenstierna Axelssoni, Sodermore krahvi, Kemio vabaharra, Tido, Viby ja Gorvalni isanda, praeguse Eestimaa kuberneri labi ühelt poolt ja Tallinna bürgermeistrite ning rae labi teiselt poolt lahendatud ja kõrvaldatud. Ja nüüd on linna saadikud, auväärsed, kõrgestiharitud ja arusaajad doktor Johan Vestring, sundik, Bernhard Hettling, raesugulane, ja Hans Witte, suurgildi oldermann sellessamas linnas, truualamlikult lasknud meile esitada piirileppe, mis selle kohta on valmistatud ja kirja pandud ja kõlab sõna-sõnalt järgmiselt.

Olgu käesolevaga igaühele teada, et mäletamata aegadest saadik on Tallinna lossi ja linna vahel piiride pärast olnud tuli ja arusaamatusi, mis tänini on püsinud lahendamata, kuna linn lahtub kunagise Liivimaa ordumeistri Goswin von Herike 1348. aasta kirjast, samuti kirjast, mille linn ülalnimetatud ordumeistrile omakorda üle andis, mida loss aga aegumise ja teiste vastuväidete või protestide ettekäändel ei tunnista, nii lossile kui ka linnale oleks aga sobiv, et selline tüli ükskord lõpetataks ja piir täielikult õigesti paika pandaks. Nii on ülikõrgeaulise, ülivõimsa vürstinna ja emanda, emand Kristiina, svealaste, gotalaste ja vendide kuninganna, Soome süürvurstinna, Eesti, Karjala, Bremeni, Verdeni, Stettini, Pommeri, kasuubide ja vendide hertsoginna, Rugeni vürstinna, Ingerimaa ja Wismari emanda, meie üliarmulise kuninganna ja emanda erivolinik, suursugune kõrgestisundinud krahv ja isand, isand Erik Oxenstierna Axelsson, Sodermore krahv, Kemio vabaharra, Tido, Viby ja Gorvalni isand, koige esmalt mainitud tema kuningliku majesteedi ja tema Rootsi riigi nõunik, riigi kommertskolleegiumi peadirektor, samuti praegusel ajal selle Eestimaa vürstkonna kuberner ja Tallinna ülemasehaldur edasiste arusaamatuste valtimiseks ja selleks, et kumbki pool oma osa võiks rahus omada ja kasutada, Tallinna linnaga pärast vaidlusaluste kohtade mitmekordset hoolikat ülevaatamist ja kõigi mõlemalt poolt esitatud tõendite, vastuvaidete ja asjaolude kaalumist järgmisel viisil vaidlustamisele mittekuuluvalt läbi rääkinud, üksmeelele jõudnud ja kokku leppinud nii, et nüüdsest peab piirijoont ülalmainitud lossi ja Tallinna linna vahel järgmisel viisil igavesest ajast igavesti pidama. Nimelt alustades esimesest piirikivist, mis paikneb lossi ja linna bastionide vahel tee algul, mis asub Puha Antoniuse mäe ja linnakodanikele kuuluvate aedade vahel, milline tänav viib lõuna-kagu suunas ja mida on vanast ajast saadik kõikjal peetud lossi ja linna vaheliseks õigeks piiriks.

Üheteistkümnendast kaheteistkümnendani on 61 sulda. Ja kõik need paiknevad otsejoones lääne suunal. Kaheteistkümnes on jälle nurgakivi, mille juures varem, üsna selle lähedal veidi ülalpool, asus vana hukkamisplats. Sellest järgmisena asub üks vahekivi õndsa härra Otto von Uxkülli, Paadrema paruni koplis 145 sülla kaugusel, ja sellest omakorda neljateistkümnendani sellesama kopli tara juures on 145 sülda. See on jällegi nurgakivi ja asub kaheteistkümnendast loodes. Ülalmainitud kaheteistkümnenda kivi rist aga osutab ühe haruga edela suunas, teisega loode suunas. Sellest nurgakivist, see tähendab neljateistkümnendast edasi paikneb jalle üks vahekivi, nimelt viieteistkümnes, põhja-loode suunas 130 sülla 2 jala kaugusel. Rist aga osutab ühe haruga loode-põhja suunas, teisega edela-lõuna suunas. Sellest vahekivist, see tähendab viieteistkümnendast, läheb otsejoon ja piir edasi põhja-loode suunas nurgakivini teel, kus varem asus [hukkamis]ratas, edasi 130 sülda 2 jalga.

See on jalle nurgakivi ja osutab kivile ondsa harra burgermeister Luhri koplis kirde suunas 85 sulda. Kahekumne kaheksandast kivist harra burgermeister Luhri koplis kahekumne uheksanda ja viimase kivini harra burgermeister Rosenbachi koplis kirde-pohja suunas on 86 sulda 3 jalga. Ristiharu osutab aga pohja suunas. Kahekumne uheksanda ja viimase kivi juurest, mis paikneb harra burgermeister Rosenbachi koplis, laheb piir edasi lopuni nagu vanasti. Mis aga jaab ulalmainitud teest, mis kulgeb piki Puha Antoniuse mage louna-kagu suunas, samuti nimetatud kahekumne uheksast piirikivist sissepoole, peab edaspidi lossile, ja mis asub valjaspool seda nimetatud teed ja neid kahtkummet uheksat piirikivi, igavesest ajast igavesti linnale kuuluma ja jaama, milliste piiride osas ei tohi kummagi poolt teisele mingit kuritarvitust, rikkumist ega kahju sundida, vaid kumbki peab oma osa rahus valdama ja parimal viisil tarvitama. Siiski nii, et loss koos oma elanikega Toompeal ja Puha Antoniuse mael voib seal, kus linn oma loomi karjatab, takistamatult kasutada uhist rohumaad ja karjakoplit nagu vanasti. Ja kuna koige esmalt mainitud tema kuninglik majesteet aastal 1650, 26. novembril kuningliku kroonimise juures oma armuliku resolutsiooniga ulalesitatud lepingu uliarmuliselt kinnitas ja selles osas ei ole enamat soovida, kui selle kirjalikku ulestahendamist, on sellest lepingust valmistatud kaks sisult kattuvat eksemplari, millest uks, mille ulalmainitud nende korgkrahvlik ekstsellents oma allkirja ja krahvliku pitseriga kinnitas, anti ule auvaarsele Tallinna raele, teine aga, mille oilis ja auvaarne raad kinnitas linnapitseriga, siinsele lossile. Seejuures lepiti kokku jargmises: et lossi hukkamisplats, mis asus seni kunka juures, mida tavaliselt kutsutakse Jeruusalemmaks, edaspidi sinna enam ei sobi, kuna oilis ja auvaarne raad on sinnakanti rajanud Kristiineoru, peavad lossi kohtulikud hukkamised edaspidi aset leidma vastasasuval kahe tee vahele jaaval platsil, mille oilis ja auvaarne raad on oma taieoiguslikust sarasest ja piiridest, 60 sulda pikana ja 30 sulda laiana, neljast eraldi piirkivist piiratuna, heast tahtest lossi kasutusse andnud. Selle tottu aga ei tohi linn oma oiguste ja piiride osas mingil viisil kahju kannatada. Koik vastavalt sudametunnistusele. Antud Tallinnas, 7. mail tuhande kuuesaja viiekumne kolmandal aastal parast Kristuse sundi.

Niisiis, kuna te olete linna nimel truualamlikult meilt palunud armulikku konfirmatsiooni ja kinnitust sellelesinasele, oleme meie selle teile armulikult suvatsenud anda ja kinnitame ning põlistame käesolevaga ja selle meie lahtise kirjaga ulalmainitud piirilepingu kõigi selle tingimuste ja punktidega, nii et vastavalt selle sisule piirid lossi ja linna vahel nüüdsest igavesest ajaks igavesti peavad kehtima jääma ja keegi ei tohi neid ühelgi ettekäändel rikkuda ega nende vastu astuda. Kindlamaks tõenduseks oleme selle omaenda käega allkirjastanud ja täie teadmise juures lasknud kinnitada meie pitseriga. Antud Uppsalas, … novembril aastal 1653